Laimjala jahimehed alustasid organiseeritud tegevust juba 1967. aastal Laimjala Jahisektsiooni nime all. Enne seda kuulusid kõik maakonna jahimehed maakondliku spordiseltsi Kalev alla, jahimeeste kokkutulekuid peeti juba 1960-ndate algusest saati, tollal reeglina lahtede vahel Kalamajas. Jahisektsiooni algusaastatel oli liikmete arv 15-20 mehe ringi. Tänaseks päevaks on Laimjala Jahiseltsi kõige staažikam liige Johannes (rahvakeeli Juhan) Ait, kes on nimekirjas olnud sektsiooni loomisest alates ja jahimees juba aastast 1956.

Algusaastatel suurulukeid Saaremaal polnud ja lasta neid ei saanud. Alles 1960-tel lasti esimene siga Saaremaal. Rebaseid ja jäneseid oli see-eest palju – 1960. a lasid Seiu 26 rebast ja Juhan 24 rebast ühe jahipäevaga. Laimjala on eriline selle poolest, et põdrad ja hirved levisid jahipiirkonna maadele kõige viimasena maakonnas. Lisaks on äärmiselt tähelepanuväärne fakt  see, et Laimjala on väheseid jahiseltse, kellel jahipiirkonnas on nii palju lahusmaatükke – 99 laidu ja saart.

1976. aastal maksis jahipüss 100 rubla, soovijad said osta. Sel ajal noorjahimeestele koolitusi ei olnud. Olid ühepäevased nö vormistamised – tuldi lihtsalt kokku, kes olid avalduse kirjutanud, relvaloa sai ka samal päeval kätte. Igal jahimehel oli tollal kohustus täita ka karusnaha varumise norm.
Karusnaha normi täitmisest mäletab Kalle Peedu järgmist juhtumit: „Kui jahimeheks hakkasin, oli igal jahimehel kohustus täita karusnaha varumise norm. Meil oli see 6 rubla jahimehe kohta. Tavaliselt võeti ette 3 kassi ja asi klaar… Aga ükskord sõbrast jahimees ütles, et laskis metsas maha oma koera, sest see oli nii loll – kaotas peremehe ära. Tõime peni metsast ära ja võtsin naha maha. Rasvast puhastamisega oli väga palju tööd.  Varumiskontoris öeldi, et 60 kopikat, sest lühikese karvaga nahk! Samal ajal tuli sinna üks teine mees, kaasas 2 valget angoorakassi nahka. Nahad heinapepresid täis ja valesti võetud. Kirja läks 22 kopikat kahe naha eest! – Mul oli kohe palju parem tunne, et ma pole ainuke loll…“

Vello Rand meenutab jahti Saareküla kandis 1960-tel nii: „Põhijahiks oli algusaastatel jänese ja rebasejaht, sügiseti pardijaht. Kevadine nepijaht meie kandis tavaks ei olnud. Metskitsi oli algul väga vähe – Audla kolhoosis metsavahiks olles nägin kord nelja metskitse Kingli lahes ja kahte Kapra taga soos. Metskitsede arvukus kasvas aga ruttu ja 1969. aastal peeti juba suvel sokujahti.
1963. aastal tõi esimese eesti hagija siiakanti Ivan Lodi – Mulgimaalt mootorratta paagi peal. Enne seda olid jahis kasutusel poola hagijad.
1966. aastal oli veel tetri palju, tulid talvel mu kodu juurde kaskede otsa pungi sööma. Tedred käisid ka mere ääres kadakate vahel – ehk sõid seal ka pungi või kadakamarju. Kingli lahe ümbruskonnas oli neid ikka kümnete kaupa, vahest isegi sadu. Teadsin tollal viite tetrede mänguplatsi.
Peagi hakati nõudma loomi riigile. Metsamajand müüs neid Rootsi, vastu saadi esimesed Husqvarna mootorsaed. Põtradele siin veel jahti ei olnud, mehed käisid mandril põdrajahil. Tollal oli näha mõni üksik põdra kooritud haab metsas, aga põtru endid mitte. Esimest märki lastud seast nägin 1972. aastal – metssea magu oli Vihu kraavi kaldal.
Olen näinud ka puust luige kuju, kael peaga oli küljest ära võetav – kunagi oli peetud kevadel ka luigejahti.“

Nooruspäevilt ja läbi aegade on palju mälestusi jahist ja jahikoertest ka Maidu Vallikul: „Minu jahimehe staaž on 10+40=50 aastat. Esimesed 10 aastat olid õpipoisi ja salaküti aastad. Isal oli tollal üheraudne 16-kaliibrine ’Tuula’ jahipüssiks. Kui mul juba üle 10 aasta vanust oli, lunisin isa käest püssi, et metsa minna. Ega see otsus tal kerge ei olnud, kuid lõpuks nõustus. Ta tegi mulle püssi kasutamisega seotud ohud väga selgeks – ilmselt on kasu olnud, kõik ikka hästi läinud. See püss on siiani alles. Sama Tuulaga tegi esimesed paugud ka minu poeg Kaupo, kes sellega oma esimese rebase lasi.
Esimese jahikoera sain endale 1978. a sügisel – Eesti hagijas nimega Taavi. Sellest ajast alates on meie peres jahikoeri peetud, nii eesti hagijaid kui lääne-siberi laikasid. Hagijaid oleme pidanud selleks, et jahtida jäneseid, rebaseid, kährikuid ja vahel on nad isegi mõne nugise puu otsa ajanud. – Pole midagi ilusamat, kui kargel sügishommikul on koerad metsas ja kilkavad nii, et mets kajab. See on tõesti nautimist ja mäletamist väärt.
Üks hagijas oli väga hea jänesekoer, teda ma nimetasin ’professoriks’, teine oli selline, kes kargas nagu kits üle madalate kadakate, teda nimetasin ’lenduriks’. Hagijad ajavad tihtipeale mitu päeva jutti. Teine kord käisin keset ööd õues vaatamas, ehk on koju tulnud. Eks koeri otsides ole sadu kilomeetreid läbi sõidetud. Kes pole koera pidanud, ei tea, mis muret see tekitada võib. Üks naljahammas kord ütles, et kõige parem koer on see, kes sul päev läbi kannul käib – õhtul peale jahti ei mingit muret. Noh, iga koer on oma peremehe nägu ja kutsikast hea jahikoera kasvatamine pole sugugi lihtne töö.
Meie jahiseltsis on praegu piisavalt häid jahikoeri – nii laikasid kui põdrakoeri. Ka on meil teisigi jahimehi, kes on pidevalt kasvatanud eesti hagijaid, näiteks Vello Rand, Johannes Ait, Heinrich Rei, Toivo ja Valdur Saarkoppel.
Lisaksin siia veel ühe vana jahimehe Pussi Helduri meenutuse, kuidas koerte passistamine käis. – Tollal hagija kutsikaid eriti saada polnud. Helduril oli paberitega emane ja Rapi Veidal hea isane, aga paberiteta. Tegid siis ühe telli poegi, kokku 5 kutsikat. Läksid nendega lahtede vahele, kus toimus koerte näitus ja passistamine. Ekspert Tallinnast oli kutsikad üle vaadanud ja nõus paberid välja kirjutama, aga Tedre Priidu ei tahtnud seda kuidagi teha – tal oli oma kutsikatega vaja äri teha. Siis oli veidi vindine Kärmi Kalev Priidule ütelnud: „Sa teed küla peal tite valmis, registreeritakse ära, aga meie kutsikaid ei taha registreerida.“ Sellega oli jutt lõppenud. – Kõigist nendest said head jahikoerad, ajasid ka ilma passita.“