Jahijutud

Kahtlemata on kõige rohkem kõneainet läbi aegade pakkunud Laimjala hiidpõder. Esimese sarve leidis Viltina roolahest Kaupo Vallik 1997. aasta 27. detsembril, teise sarve päev hiljem 40 m kaugusel esimese sarve leiukohast. Harusid oli leidudel 9 ja 12. Peale nende sarvede on hiidpõder kahe sarvega õnnistanud veel Toivo Saarkoppelit ning ühe sarvega Tambet Nõgu. Oma häid geene on hiidpull laiali jaganud ohtralt. Laimjala Jahiselts on Saare- ja Muhumaal põdrasarvede medalite arvu poolest esimeste hulgas. Loodame, et tulevikus kasvab veelgi kuldmedali väärilisi põtru meie jahimaadel – see on saavutatav ainult läbi targa valiklaskmise ja hea koostöö naabritega populatsiooni majandamisel.

Õpetlikust seajahist
„1977. aasta talvel olime Kahtla laius seajahil. Laiduse nurgast läheb merre 30-40 meetri laiune lahesopp. Mõlemal pool lahte kasvavad madalad kadakad. Olin lahe servas, kui kuulsin, et koer tuleb haukudes Kahtla majaka poolt. Varsti oligi näha suur siga, koer kõrval. Siga jäi lahe teises servas seisma, nii väheke poolpõiki. Rindkeresse tulistada ei saanud, sest koer oli praktiliselt seal kõrvast kinni. Otsustasin tulistada taha selgroogu. Peale lasku siga nägi mind ja võttis otsekursi minu poole, koer ikka kõrval. Lasta ei saanud, sest teises rauas olid kartetšid. Lasin paugu õhku ja vajutasin püssitoru alla. Püssitoru libises üle looma turja ja siga virutas mulle kärsaga kõhtu nii, et lendasin selili lumme! Siga ja koer panid minema. Õnneks oli mul auto päris lähedal. Sõitsin umbes poolteist kilomeetrit ette, sest sea suund oli umbes teada ja koer jälitas teda kogu aeg häälega. Nii jooksis ta mulle noores männikus päris lähedale ja maha ma ta seal sain. Siis selgus, et vanal kuldil olid kõik kihvad murdunud. Vastasel juhul ma seda juttu tõenäoliselt rääkida ei saaks.
Peale seda juhtumit ei ole ma kartetše seajahil kunagi enam kasutanud.“
Meenutas Kalle Peedu.

Hundijaht on õnne asi!
Laimjala Jahiseltsi esimese hundi lasi 1993. aasta oktoobris Rein Murekas.
Kalle Peedu meenutab oma õnnestunud hundijahti nii: „Jaht toimus 1995. aasta talvel Paatma soos ja mehi oli palju koos. Mind pandi mingile väga kurvilisele metsateele niimoodi, et kõrval olevaid mehi näha ei olnudki. Jahi algul koerad haukusid, siis jäi kõik vaikseks. Paar tundi läks mööda ja ma arvasin juba, et mind on siia maha unustatud! Läksin kurvi taha vaatama, seal oli kütt alles. Suundusin tagasi, aga oma endisele kohale enam ei viitsinud minna. Hirmus suitsuisu tuli peale, kuid mõtlesin, et kannatan veel pool tundi ära. Ja järku vaatan – hunt kahe männi vahel ja juba tagasi minemas! Lasksin kuuli ja kartetšid läbi kadakapõõsa. Jooksu pealt vahetasin padrunid ja nägin teda mändide vahel, kus õnnelikul kombel kadakaid ei olnud. Kui hundi juurde läksin, oli teine veel elus ja laksas hambaid kokku. Võtsin tal sabast kinni ja vedasin tee peale. Igaks juhuks panin uued padrunid ka rauda. Algul oli hundi silm päris hall, aga vaikselt hakkas järjest rohkem särama. Ei olnud midagi teha, astusin mõne sammu tagasi ja – üks pauk kaela. Oli vana emahunt.“

Laimjala Jahiseltsi tegemised